Terastorude tööstuses on keevitamine tavaline ühendusmeetod, mida kasutatakse terastoru kahe osa tugevaks ühendamiseks. Keevitusprotsessi käigus tekkivaid keevisõmblusi tuleb aga kontrollida, et tagada nende kvaliteet ja töökindlus. Niisiis, kuidas me terastorude keevisõmblusi kontrollime? Järgmisena tutvustan mitmeid levinud kontrollimeetodeid ning uurin nende eeliseid ja puudusi.

Esiteks välimuse kontroll
Välimuse kontroll on lihtsaim ja intuitiivseim meetod, mis hindab keevisõmbluse kvaliteeti palja silmaga jälgides keevisõmbluse kuju ja pinna kvaliteeti. Välimuse kontrollimisel peaksime tähelepanu pöörama järgmistele punktidele:
1. Keevisõmbluse kuju: tavatingimustes peaks keevisõmblus olema ühtlase ja sileda kujuga ilma ilmsete konaruste või defektideta.
2. Keevisõmbluse pinnakvaliteet: keevisõmbluse pind peab olema sile ning ilma defektideta, nagu praod ja poorid, ning tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas keevisõmblusele ei jää sulamata räbusti. Välimuse kontrollimine võib siiski anda ainult pinna viite ja ei suuda tuvastada keevisõmbluse sees olevaid defekte, mistõttu on igakülgseks kontrollimiseks vaja kombineerida muid meetodeid.

Teiseks radiograafiline uuring
Radiograafiline testimine on sageli kasutatav mittepurustav testimismeetod, millega saab tuvastada keevisõmblustes esinevaid defekte, nagu praod, poorid jne. Levinud radiograafilised testimismeetodid hõlmavad radioisotoopide radiograafilist testimist ja röntgenikiirgust.
1. Radioisotoopide radiograafiline testimine: see meetod kasutab radioisotoope kiirgusallikana, et tuvastada keevisõmblustes esinevad defektid, tuvastades kiirguse nõrgenemise. Sellel meetodil on hea tuvastusefekt, kuid radioaktiivsete materjalide kasutamise tõttu on selle tööks vaja professionaalset personali ning sellega kaasneb teatav keskkonnareostuse oht.
2. Röntgenitestimine: röntgenikiirguse testimisel kasutatakse kiirgusallikana röntgenaparaati või kiirtoru, et tuvastada keevisõmblustes esinevad defektid, tuvastades kiirguse nõrgenemise. Seda meetodit on suhteliselt ohutu kasutada ja see ei saasta keskkonda, kuid seadmed on suhteliselt kallid ja nõuavad professionaalset personali nende kasutamiseks ja tulemuste tõlgendamiseks.
Radiograafiline testimine võib anda suhteliselt täpset teavet keevisõmbluste sisemiste defektide kohta, kuid väikeste keevisõmbluste või keevispinna defektide tuvastamise efekt on halb.

Kolmandaks ultraheli testimine
Ultraheli testimine on tavaliselt kasutatav mittepurustav testimismeetod, mis tuvastab keevisõmblustes esinevad defektid ultrahelilainete levimise ja peegelduse abil. Ultraheli testimine võimaldab tuvastada keevisõmbluse sees olevaid defekte, nagu praod ja poorid, ning mõõta defektide suurust ja asukohta. Ultraheli testimise eelised on see, et operatsioon on suhteliselt lihtne, hind on madal ja saab teostada reaalajas tuvastamist. Ultraheli testimisel on aga teatud nõuded keevisõmbluse geomeetria ja helilaine levimistee kohta ning see nõuab spetsialistide koolitust ja kasutamist.

Kokkuvõttes võib terastorude keevisõmbluste kontrolli teostada visuaalse kontrolli, radiograafilise kontrolli ja ultraheliga. Erinevatel meetoditel on erinevad eelised ja puudused ning sobiva meetodi saab valida vastavalt tegelikule olukorrale. Keevisõmbluse kontrollimisel on vaja pöörata tähelepanu tööspetsifikatsioonidele, et tagada kontrollitulemuste täpsus ja usaldusväärsus. Samal ajal tuleks avastatud keevisõmblusdefektid õigeaegselt parandada ja töödelda, et tagada terastoru kvaliteet ja ohutus.